98

Eksole - alles oli 97! Eile! Aga aeg läheb armutu kiirusega ja 98 on platsis - tee mis tahad :D

Vaatasin just oma arhiivi üle ja mis selgus - olen sellele üritusele teinud kleite alates 2005.aastast. Kohutav :D Mõned tänased ballikülalised polnud veel sündinudki :D On olnud erinevaid aastaid - mõnikord vaid üks kleit ja oli aasta ka kümne kleidiga. See oli karm aasta. Tegelikult päris esimest kleiti ei suudagi tuvastada. Ja päris mitmest kleidist pole ei mul endal tehtud fotosid ega ole ka meediast leitud klõpse. Sellest on kahju. Kui mõni kunde seda juttu siin loeb ja oma mõningaid kostüüme üles ei leia - panin Pintertesti albumitesse üles omad olemasolevad kaadrid ja jagan linki ka FBs - siis oleks palunud kollektsiooni ja isikliku ajaloo huvides sellest märku anda - teeks kasvõi tagantjärele fotojäädvustuse.
PINTERESTI FOTOALBUM PRESIDENDI VASTUVÕTU RÕIVASTEGA MINU ATELJEEST
Tänavune on selline suhteliselt rahulik aasta - eks ajapikku olen õppinud ka ajaplaneerimist, aga noh, käsitööga on see keeruline. Planeerid tunni, läheb kaks. Planeerid päeva - läheb kolm..... :D


KADRI JA HELI

Kaks vahvat daami Presidendi kantseleist - ilma nende panuseta ei oleks pidu selline nagu ta on - hästi organiseeritud :) Minu lugupidamine ja tervitused!!!

 

Kirjeldan väheke kleite ka - Heli seljas on variatsioon  Krahvinna kollektsiooni kleidist - kootud kleit peenikesest meriinolõngast rohkete pitsdetailide, kohevama aluskleidi ja väikese sortsu säravate kivikestega. No et ikka konkureerida kleidiomaniku silmasäraga :D

Kadri kleit on paksust raskest ererohelisest pitsist säravpunasel voodril - ja selja peal on väike vigur punaste nööpide näol. Pisike punane ridikül juurde ja.... Kontrastid on vahvad! Ateljee stangel tehtud pildid on veidi udused, sest suti kiireks läks :D

LIINA
On ikka ja jälle toredaid taaskohtumisi oma disainiga :D Liina on seda nippi ennegi teinud.
Seekordne kleit on valminud koostöös Piret Mägiga - vahva õmblejaga Tartust. Minupoolne osa on kleidi disain ja kanga maalimine, Piret õmbles asja valmis.
Kleit on tehtud täissiidkrepist, käsitsi maalitud kangast.

 

KRISTIINA JA SILVER :D

Teine armas kundede paar taaskasutuse lainel - eelmise aasta iludused veel kõigil meeles eks? :D

Silveril on seljas kombo oma pulmaülikonnast, mis minu suureks rõõmuks ka minu tehtud. 

Lugesin Delfist, et see plaanitud jakk pandi Silveri autost balli eelõhtul pihta koos akutrelli ja trummikomlpektiga - seega oli pulmapintsakul suur vedamine seeokord pidusse saada :D

Imeilus pulmamantel on aga Kristiina õlgadel olnud korduvalt - saigi tehtud omal ajal just pikakleidipidude peale mõeldes. Igaks juhuks rõhutan, et kalavõrgu kleidi autor ma pole.

 

KIRSTI

Nonii. Kirsti soov saada endale Krahvinna kollektsiooni kleit oli kohe algul selge. 

Ainult et suhtlus algas meil nii. Kirsti - tahan vat seda kleiti, vaat selle pildi pealt, see on niiiiii ilus. Mina - väga hea, teeme ära - aga mis tooni lõnga me valime? Kirsti - oioi mis  lõnga, kas see on kootud või?  Mina - kootud jah, kogu kollektsioon on kootud :D Kirsti - eieieieieiiiii, kootud kleiti ma ei taha, see on ju nagu kott pärast seljas, vaata mis seal üksaasta oli see kihnumustriline :O Mina - ei seda pole vaja karta, Krahvinna pole mul iialgi kottis. Kirsti - aga teeme ikka sellise Krahvinna, aga ikkagi pitsist! Mina - OK :D - Ja oligi kleit valmis nagu naksti. Väike jakike ka sinna juurde.

        

SIRJE

Sirjega seob meid ajalugu :D jajahhhh, nii mitmeid aastaid koostööd võib juba ajalooks nimetada - lisaks on mõned ballikleidid otsapidi juba Ajaloomuuseumi fondis, nii et...ongi ajalugu :D

Seekordne kleiditegu algas sooviga ``midagi laperdavat ja musta`` mis minu peas seostus kohe sõnaga ``Yohji Yamamoto``, nii võtsimegi natuke šnitti eelpoolnimetatud disaineri laperdistest ja panime kokku  oma jamamoto - välja kukkus frakilaadne kooslus jakist ja kleidist, matejaliks ülimõnus Itaalia peenvillane.

 

JA KÕIGE LÕPUKS...

Veel üks taaskasutuskleit - armas Daam tõi mulle ateljeesse kleidi, mis on juba aastaid tagasi õmmeldud, istub kenasti - aga pole õhtukleidile sobiva pikkusega.  Milles probleem - väike peamurdmine ja õhtukleit valmis!!! Selline Väärikas Daam koos oma rahvuskangelasest spordipoisiga!

Tahaksin selle jutu lõppu lisada oma selleaastase mõtte - mis on tegelikult keerelnud mu kõrvade vahel juba õige mitu aega/aastat ja väljalaskmist oodanud. See kleidirallivärk. Juba veebruari alguses oli märke, et meedia ei maga. Telefonikõned teemal, et... no ühesõnaga et kas annaksin kommentaare või räägiks klientidest/kleitidest või kas oleksin nõus neid kommenteerima või hindama või mida iganes. Jah, olen eelnevatel aastatel tõesti mõnel korral andnud kuradile näpu ja öelnud seda ja teist - aga võimalikult viisakalt, või lootes mitte kedagi sellega haavata. Aga selleaastane trall andis ikka sellise laksu otsaette, et mul oli hetkeks kohutavalt piinlik olla moedisainer. Viitan siinkohal TV3 uudislõigule, kus üks maailmatukuulusjamaitsekas disainer võrdles ebaõnnestunud kleidivaliku teinud ballikülalisi ja talle ebasümpaatse maailmavaatega kaasmaalasi debiilikutega. Jah, see oli täpselt sellises sõnastuses. Lendu lastud sõnu enam tagasi ei nopi ja nii uudistekanal kui lapsesuu olid üles näidanud seninägematut madalust. Ma ei hakka mainimagi uudisteportaalide kommentaariumeid ja arvustusi ballikülaliste piltide all - see on juba aastaid selline, et ballile kutsutud inimesed ei suuda seda sopalaviini taluda. Päris mitmed mulle tuttavad inimesed on loobunud ka vastuvõtule minekust üleüldse - sellesama laviini ja kriitika kartuses. KUIDAS see asi on küll selleni läinud? MILLAL on ära unustatud see, et vastuvõtt on austusavaldus Eesti Vabariigile ja paljudele lihtsatele ning tublidele kaasmaalastele? MIKS on vaja meedial korraldada sellist tsirkust, aasta-aastalt aina räigemate tuuridega? 

Vot selline mõte.

97

Vabariigi Presidendi aastapäeva-vastuvõtu ärev õhtu jälle möödas. Vanake sai siiski juba 97, väärikas vanus, kas pole :) Kipume kogu ülejäänud tralli keskel selle ära unustama...

Teen aga järjekordse kokkuvõtte, sest ei jõua eraldi vastata armsatele uudishimulikele sõpradele, et kuidas siis seekord oli, kas olen tööst väga kurnatud ja keda peaks kätlemistseremoonial eriti hoolikalt jälgima.

Alustaks sellest, et Jõhvi kontserdimaja on ikka päris värskendav vaheldus. Eile õhtul kusagilt kuuldud intervjuu-jupike - et ikka Tallinnasse on rahval lihtsam tulla - millisel rahval? küsiks seepeale. Kas Setul või Saarlasel või Pärnakal on suurt vahet - sõita tund vähem või rohkem? Et päälinnas elav (enamasti esimest põlve) Tallinlane ära ei unustaks, et nii Mõigust lõuna poole kui Maardust itta kui Tabasalust läände on ka elu :D

Selle ürituse tarbeks tehtavate kostüümidega on alailma üks igavene jama. Reserveerin küll jaanuari-veebruari juba rohkem viimase kümnendi nende asjade jaoks, aga nädal enne aastapäeva on ikka nagu viimnepäev. Ja paar viimast ööd enne pidu jäävad vahele. See viimane on iga aastaga aina raskem, sest mis siin ikka keerutada - vananeb vabariik ja selle sisu ka :D sellega ei tahaks sugugi oma armsaid kundesid ära hirmutada - sest see on siiski töise poole pealt minu jaoks suursündmus. Eriti just seepärast, et on usaldust ja soovi mu kleidis või ülikonnas end meedia lõksutavate lõugade vahele heita.

Vahelehüüdeks - presidendipaar (kui neid ikka võib veel paariks nimetada?) olid väärikamad ja silmale kenamad vaadata kui ealeski varem. Presidendi kõne otsekohene. Valus. Ja ilus ka.

Valust.
Siiras kaastunne mu kõige staažikamale kundele, kellel elu keerdkäigud ei lasknud eilsest õhtust osa saada. Selles punktis oleme me kõik ``alasti sündinud`` ja elu oma karmuses ja paratamatuses on lihtsalt selline.
Lihtsalt et too armas kudum saaks korraks rambivalgusse -

Loodan, et seda kaunist kleiti on aasta pärast siiski põhjust kanda - et meie ühine vanake elab veel kaua-kaua ja  need elu karmid hetked on aja poolt veidigi talutavamaks muudetud.









Kui on valu, siis alati on ka ilu.

Teine kleit, millest juttu, üllatas mind :) See asjandus sai õmmeldud....las ma nüüd mõtlen natuke...No peaaegu kümne aasta eest. Vahepeal kliendi soovil kergelt ümber tuunitud. Kiidetud kui kleiti, millega on alati ja igas olukorras võimalik viisakalt ja väljapeetult olla. Ma olin ta juba peaaegu et unustanud :D Aga siiski, siiski  - ise ma siin propageerin mõistlikku taaskasutust ja vintage kraami - ja palun väga - siin ta on. Raskest kreppsatiinist ja veel raskemast pitsist üleni diagonaallõikeline kleit. Aitäh, armas Taimi, mu kleiti nii kenasti hoidmast ja kandmast!!!
Esimesle pildil - kleit eile õhtul ja teisel pildil - kleit mu ateljees ootamas esmakohtumist oma kandjaga - aastanumber jäägu saladuseks :)

Jätkaks ilu nootidega.

Minu elus pole palju neid inimesi, keda saab kirjeldada nii - lihtsalt nii ilus ja hea inimene.
Oskab igas olukorras jääda vee peale. Viimast lauset saab täielikult mõista alles siis, kui on läbi loetud tema jutt vetelkõndimisest. Soovitan soojalt! Kes lugeda ei viitsi, võib Eest Raadio arhiivist otsida välja ka Ööülikooli salvestuse - http://www.ylikool.ee/et/13/kristiina_ehin ja viia end kurssi selle udupeene spordialaga :)
Kristiina kleit peakski jätma mulje, et kulgemine toimub veel või pilvedel, ei oleks algust ega lõppu, ei värvi ega kangast -  oleks vaid õhk, vesi ja kulgemine.
Silver-poiss sai ka uue ja eriti ulaka frakilise. Kliendi soov - et poleks frakk ega tagi, poleks liig korralik ega ka liig ulakas. Arvestades seda, et suur protsent mehi olid otsustanud üleüldse protokollile ja etiketile kõrge kaarega ära teha - smokingut selga vedades - siis oli Silveri ulakas frakijakike peaaegu et formaalne.
Eks Kristiina aitab tal ka vee peal paar sammu teha, nooblis uues kostüümis :D Nööbid on igal juhul raudsed ja vesiroosikujulised - sellest peaks abi olema :D

 Natüürmort töölaua serval - palju vesirohelist organzat, piimakohv ja ihuvärvi vooder.

EDIT - lisan väikese jutukese Kristiina Ehini sulest, ilmutatud FB keskkonnas - mida lugedes oli nii heameel kui ka hämmeldus (seda siis jutus mainitud kontserti puudutavate lavastuslike seikade kohta)

-  Väljasõit Jõhvi oli päris üllatusterohke. Porise kleidisabata vastuvõtule pääsemine oli kunst omaete, aga tore ju samas, kui kevad läheneb. Lee Reinula oli teinud kleidi minu ööülikooli Vetelkõndimise loengust inspireeritult, mudamaadluse kohta polnud ta midagi öelnud. Aga tubli hõljuk pidas katsumustele vastu. Ma ise peaaegu ei pidanud, kui selgus, et kontserdi kavas on ka minu teksti põhjal komponeeritud Swan Bone City. Oleks tahtnud otsustajatelt küsida: kas minu käest küsimine tundus üleliigsena? Ning kas tundus üleliigsena märkida kavas ja teleekraanil, et minu teksti tõlke inglise keelde tegi Ilmar Lehtpere? Ja mida mõtles lavastaja, kes lisas minu tekstile ja Ülo Kriguli heliteosele visuaalse klounaadi või vastupidi lisas iseenesest vahvale klounaadile selle hiljuti Monaco printsi poolt pärjatud teose? Mil moel see teost toetas või selle sügavust välja tõi? Ning kas tundus raske lisada Eesti sünnipäeva puhul ka originaal st. eestikeelsed sõnad? Kui ka mulle sõnade autorina ei jõudnud kogu kupatusest muud kohale kui dramaatilise hüsteeriaga korratud fraas “This isn’t it!”, siis mis pidi mõtlema vaene televaataja või vastuvõtukülaline? Olgu, lähen päris teravaks. Kogu kontserdi visuaalil polnud häda midagi, aga oma teksti selle all ägamas vaadata, oli päris piin. Õnneks oli seda, mis tuju tõstis, ka päris palju. Aitäh kutsumast presidendile ja sõpradele aitäh heade mõtete ja soojade sõnade eest.
Aitäh, Lee, inpireeriva koostöö eest. Sinu tehtud Silveri uus tagi-frakk sädeleb ja tõstab tuju. Eriti meeldib mulle see, et viltuse nööbirea nööbid leidis Silver LAst Hooliwoody külje alt ühest kaltsukast. Mõtlesin tookord, et miks mu mees küll ostab heast peast kolmkümmend vesiroosi pildiga hõbedast nööpi. Hiljem ta mainis, et tahtis neist üht uut rütmipilli teha. Aga näe, läks mujale vaja;)!

Tegelikult Kristiina poolt mainitud mudamaadluse teemaline jutt on ka väga köitev :D Ka sealsamas Ööülikooli lingil olemas. Nii inspireeriv klient (nii kalk sõna iseenesest!), et pihik pooleks, nagu üks teine hea sõber tavatseb ütelda eriliste asjade kohta :)

  





















Ja lõpetaks sellega, et elu on ilus.
Marial on kodus väike, paarinädalane beebi. Noore ema näost kiirgab seda midagit, mis ainult noortele emadele omane on - uhkust uue elu tekitamie üle - kõik see on alles nii noor, värske ja tundmatu. Mõõduvõtmise tegime siis, kui mõõte teglikult võtta ei saanudki. Kleit valmis selles mõttes natuke pimemeetodil - aga tulemus on sellegipoolest silmale pai tegev.
Materjali ja tehnika valikul oli klient juba teadlik, et teen ka kootud õhtutualette. Nii saigi ta endale Krahvinna kollektsiooni türkiisikarva pärli.

KÕRBEROOS KUUVALGUSES JA APRIKOOSIROOSI KRAHVINNA

Kleitide tegemine presidendi vastuvõtule on imelihtne. Käkitegu, paar õmblust ja voilaaaa, valmis nad ongi :D

Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, tuleb alustada sellest.
Siin tündrikus värvuvad kangad järgmiste pidukleitide jaoks.  Tavaliselt kordan värvimisprotseduuri mitu korda, enne kui tulemus mind ennast rahuldab. Toon peab saama grammipealt õige.

 Hmmm. Ikka pole veel see. Uuesti värvipotti. Peale mõningasi ponnistusi õnnestub kangas karamellikarva roosaks posida. Mis muud kui kuivama.

Vahepeal ja samal ajal olen teinud ära lõike ja lõikeproovi - selle järgi saan asuda neid värvitud kangaid väikesteks tükikesteks hakkima.

Tundub, et kangast jagub ja töö edeneb. Tuhanded väikesed tükikesed ja volangikesed haakuvad omavahel uuteks pehmeteks kangamaastikeks ja mina üritan mööda neid orienteeruda. Aegajalt on tunne, et vajan GPS-i abi.

Tulemus on aga ootuspärane. Mulle meeldib, on just minumoodi magus :)

Täna hommikul sai veel nendele kangamaastikele viimane lihv antud ja antud neile vaba voli minna ise laia ilma rändama.

 

Aitäh Inge ja Ando!!!

Ega teinegi kleit keerulisem olnud.

Alustame kudumist.

 Aga milliseid toone valida??? Hmmmm....

 

Tulemuseks on igati armas, pehme ja õhuline peokleit, milles võib ennast tunda kui Aprikoosiroosi Krahvinna :)

 

Aitäh, Grethe!!!

http://www.mugul.ee/blog/2014/02/25/presidendi-vastuvott-ev-96/

Samas on ütlemata soe tunne näha taas oma `vanemaid lapsukesi` taas seltskonda tooduna - näiteks see mustast taftist ja peenetriibulisest ülikonnariidest kostüüm Sirje Karise seljas - Vaivara käisekirjad ja seeliku spiraallõige, lopsakas must tikand ja käredalt musti pitse - koos kostüümiga harmoneeruva Kärt Summataveti hõbeehtega - seda kooslust kannaks veelgi.

       Margit Sutropi kleiti on ka nähtud erinevate aastate vastuvõttudel - lisaks on see kleit mulle endale algusest saati nii armas olnud, et mu ateljee tunnusgraafika on pärit justnimelt selle kleidi disainimise ajast - ja ilmselt jääb selliseks veel mitmeks ajaks.