Vabariigi Presidendi aastapäeva-vastuvõtu ärev õhtu jälle möödas. Vanake sai siiski juba 97, väärikas vanus, kas pole :) Kipume kogu ülejäänud tralli keskel selle ära unustama...
Teen aga järjekordse kokkuvõtte, sest ei jõua eraldi vastata armsatele uudishimulikele sõpradele, et kuidas siis seekord oli, kas olen tööst väga kurnatud ja keda peaks kätlemistseremoonial eriti hoolikalt jälgima.
Alustaks sellest, et Jõhvi kontserdimaja on ikka päris värskendav vaheldus. Eile õhtul kusagilt kuuldud intervjuu-jupike - et ikka Tallinnasse on rahval lihtsam tulla - millisel rahval? küsiks seepeale. Kas Setul või Saarlasel või Pärnakal on suurt vahet - sõita tund vähem või rohkem? Et päälinnas elav (enamasti esimest põlve) Tallinlane ära ei unustaks, et nii Mõigust lõuna poole kui Maardust itta kui Tabasalust läände on ka elu :D
Selle ürituse tarbeks tehtavate kostüümidega on alailma üks igavene jama. Reserveerin küll jaanuari-veebruari juba rohkem viimase kümnendi nende asjade jaoks, aga nädal enne aastapäeva on ikka nagu viimnepäev. Ja paar viimast ööd enne pidu jäävad vahele. See viimane on iga aastaga aina raskem, sest mis siin ikka keerutada - vananeb vabariik ja selle sisu ka :D sellega ei tahaks sugugi oma armsaid kundesid ära hirmutada - sest see on siiski töise poole pealt minu jaoks suursündmus. Eriti just seepärast, et on usaldust ja soovi mu kleidis või ülikonnas end meedia lõksutavate lõugade vahele heita.
Vahelehüüdeks - presidendipaar (kui neid ikka võib veel paariks nimetada?) olid väärikamad ja silmale kenamad vaadata kui ealeski varem. Presidendi kõne otsekohene. Valus. Ja ilus ka.
Valust.
Siiras kaastunne mu kõige staažikamale kundele, kellel elu keerdkäigud ei lasknud eilsest õhtust osa saada. Selles punktis oleme me kõik ``alasti sündinud`` ja elu oma karmuses ja paratamatuses on lihtsalt selline.
Lihtsalt et too armas kudum saaks korraks rambivalgusse -
Loodan, et seda kaunist kleiti on aasta pärast siiski põhjust kanda - et meie ühine vanake elab veel kaua-kaua ja need elu karmid hetked on aja poolt veidigi talutavamaks muudetud.
Kui on valu, siis alati on ka ilu.
Teine kleit, millest juttu, üllatas mind :) See asjandus sai õmmeldud....las ma nüüd mõtlen natuke...No peaaegu kümne aasta eest. Vahepeal kliendi soovil kergelt ümber tuunitud. Kiidetud kui kleiti, millega on alati ja igas olukorras võimalik viisakalt ja väljapeetult olla. Ma olin ta juba peaaegu et unustanud :D Aga siiski, siiski - ise ma siin propageerin mõistlikku taaskasutust ja vintage kraami - ja palun väga - siin ta on. Raskest kreppsatiinist ja veel raskemast pitsist üleni diagonaallõikeline kleit. Aitäh, armas Taimi, mu kleiti nii kenasti hoidmast ja kandmast!!!
Esimesle pildil - kleit eile õhtul ja teisel pildil - kleit mu ateljees ootamas esmakohtumist oma kandjaga - aastanumber jäägu saladuseks :)
Jätkaks ilu nootidega.
Minu elus pole palju neid inimesi, keda saab kirjeldada nii - lihtsalt nii ilus ja hea inimene.
Oskab igas olukorras jääda vee peale. Viimast lauset saab täielikult mõista alles siis, kui on läbi loetud tema jutt vetelkõndimisest. Soovitan soojalt! Kes lugeda ei viitsi, võib Eest Raadio arhiivist otsida välja ka Ööülikooli salvestuse -
http://www.ylikool.ee/et/13/kristiina_ehin ja viia end kurssi selle udupeene spordialaga :)
Kristiina kleit peakski jätma mulje, et kulgemine toimub veel või pilvedel, ei oleks algust ega lõppu, ei värvi ega kangast - oleks vaid õhk, vesi ja kulgemine.
Silver-poiss sai ka uue ja eriti ulaka frakilise. Kliendi soov - et poleks frakk ega tagi, poleks liig korralik ega ka liig ulakas. Arvestades seda, et suur protsent mehi olid otsustanud üleüldse protokollile ja etiketile kõrge kaarega ära teha - smokingut selga vedades - siis oli Silveri ulakas frakijakike peaaegu et formaalne.
Eks Kristiina aitab tal ka vee peal paar sammu teha, nooblis uues kostüümis :D Nööbid on igal juhul raudsed ja vesiroosikujulised - sellest peaks abi olema :D
Natüürmort töölaua serval - palju vesirohelist organzat, piimakohv ja ihuvärvi vooder.
EDIT - lisan väikese jutukese Kristiina Ehini sulest, ilmutatud FB keskkonnas - mida lugedes oli nii heameel kui ka hämmeldus (seda siis jutus mainitud kontserti puudutavate lavastuslike seikade kohta)
-
Väljasõit
Jõhvi oli päris üllatusterohke. Porise kleidisabata vastuvõtule
pääsemine oli kunst omaete, aga tore ju samas, kui kevad läheneb. Lee
Reinula oli teinud kleidi minu ööülikooli Vetelkõndimise loengust
inspireeritult, mudamaadluse kohta polnud ta midagi öelnud. Aga tubli
hõljuk pidas katsumustele vastu. Ma ise peaaegu ei pidanud, kui selgus,
et kontserdi kavas on ka minu teksti põhjal komponeeritud
Swan Bone City. Oleks tahtnud otsustajatelt küsida: kas minu käest
küsimine tundus üleliigsena? Ning kas tundus üleliigsena märkida kavas
ja teleekraanil, et minu teksti tõlke inglise keelde tegi Ilmar
Lehtpere? Ja mida mõtles lavastaja, kes lisas minu tekstile ja Ülo
Kriguli heliteosele visuaalse klounaadi või vastupidi lisas iseenesest
vahvale klounaadile selle hiljuti Monaco printsi poolt pärjatud teose?
Mil moel see teost toetas või selle sügavust välja tõi? Ning kas tundus
raske lisada Eesti sünnipäeva puhul ka originaal st. eestikeelsed sõnad?
Kui ka mulle sõnade autorina ei jõudnud kogu kupatusest muud kohale kui
dramaatilise hüsteeriaga korratud fraas “This isn’t it!”, siis mis pidi
mõtlema vaene televaataja või vastuvõtukülaline? Olgu, lähen päris
teravaks. Kogu kontserdi visuaalil polnud häda midagi, aga oma teksti
selle all ägamas vaadata, oli päris piin. Õnneks oli seda, mis tuju
tõstis, ka päris palju. Aitäh kutsumast presidendile ja sõpradele aitäh
heade mõtete ja soojade sõnade eest.
Aitäh, Lee, inpireeriva koostöö
eest. Sinu tehtud Silveri uus tagi-frakk sädeleb ja tõstab tuju. Eriti
meeldib mulle see, et viltuse nööbirea nööbid leidis Silver LAst
Hooliwoody külje alt ühest kaltsukast. Mõtlesin tookord, et miks mu mees
küll ostab heast peast kolmkümmend vesiroosi pildiga hõbedast nööpi.
Hiljem ta mainis, et tahtis neist üht uut rütmipilli teha. Aga näe, läks
mujale vaja;)!
Tegelikult Kristiina poolt mainitud mudamaadluse teemaline jutt on ka väga köitev :D Ka sealsamas Ööülikooli lingil olemas. Nii inspireeriv klient (nii kalk sõna iseenesest!), et pihik pooleks, nagu üks teine hea sõber tavatseb ütelda eriliste asjade kohta :)
Ja lõpetaks sellega, et elu on ilus.
Marial on kodus väike, paarinädalane beebi. Noore ema näost kiirgab seda midagit, mis ainult noortele emadele omane on - uhkust uue elu tekitamie üle - kõik see on alles nii noor, värske ja tundmatu. Mõõduvõtmise tegime siis, kui mõõte teglikult võtta ei saanudki. Kleit valmis selles mõttes natuke pimemeetodil - aga tulemus on sellegipoolest silmale pai tegev.
Materjali ja tehnika valikul oli klient juba teadlik, et teen ka kootud õhtutualette. Nii saigi ta endale Krahvinna kollektsiooni türkiisikarva pärli.
