Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, tuleb alustada sellest.
Siin tündrikus värvuvad kangad järgmiste pidukleitide jaoks. Tavaliselt kordan värvimisprotseduuri mitu korda, enne kui tulemus mind ennast rahuldab. Toon peab saama grammipealt õige.
Hmmm. Ikka pole veel see. Uuesti värvipotti. Peale mõningasi ponnistusi õnnestub kangas karamellikarva roosaks posida. Mis muud kui kuivama.
Vahepeal ja samal ajal olen teinud ära lõike ja lõikeproovi - selle järgi saan asuda neid värvitud kangaid väikesteks tükikesteks hakkima.
Tundub, et kangast jagub ja töö edeneb. Tuhanded väikesed tükikesed ja volangikesed haakuvad omavahel uuteks pehmeteks kangamaastikeks ja mina üritan mööda neid orienteeruda. Aegajalt on tunne, et vajan GPS-i abi.
Tulemus on aga ootuspärane. Mulle meeldib, on just minumoodi magus :)
Täna hommikul sai veel nendele kangamaastikele viimane lihv antud ja antud neile vaba voli minna ise laia ilma rändama.
Aitäh Inge ja Ando!!!
Ega teinegi kleit keerulisem olnud.
Alustame kudumist.
Aga milliseid toone valida??? Hmmmm....
Tulemuseks on igati armas, pehme ja õhuline peokleit, milles võib ennast tunda kui Aprikoosiroosi Krahvinna :)
Aitäh, Grethe!!!
väga ilus
ReplyDeleteKaunid tööd ja eriti meeldis, et need Oma Kleidid pole kappi peidetud, vaid jälle seljas.
ReplyDeleteImetlen Su töid ja sõnaseadmisoskust. Super!
ReplyDeleteIlus ja hariv lugemine, tegi tuju mitme pulga jagu rõõmsamaks. (Eriti huvitav oli kootud kleiti näha. Siiamaani käib ju pläägutamine yhe "kootud sukka meenutava" kleidi pärast, mida keegi noor mõne aasta eest kandis. Kudumine on ju palju rohkem võimalusi andev maailm, lõiked, paigutused, mustrid jne.)
ReplyDelete