ROOSID, ROOSID...

Mmmmm.... sedasi mõnusalt mõmisedes vaatasin üksõhtu kollektsiooni esitlust, mis oli niiiii minu maitse järgi. Mitte et ma ise alati nii värvirohke oleks, aga sügaval südames on ikka ja alati täistooni, puna, must. roosid ja romantika. Härjavõitluse teema, nagu DolceljaGabbanal, pole minu teema, aga ise kipun antud stilistilist keelt kõnelema läbi temperamentsete idapoolsete mustrite, romantiliste romaanikaunitaride, kenade Krahvinnade. Vaatasin seda esitlust, vaatasin, ja selle peale tuli tahtmine omad sarnast laadi üllitised arhiivist välja otsida. Mõned neist tutt-uued, mõned natuke vanemad.

Eelpoolnimetatud esitlus ise on siin-
DOLCE&GABBANA/KEVAD2015

Ja siit edasi siis minu roooooosid. Roosid ja nende kujund ja keel on ikka mu töödes sees.
Siin pildil kleit 2012.aasta kleidiaktsioonist. Nii pidulikku autfitti saan harva kanda, plaanin selle iluasja igapäevasemaks tuunimist. mis ta ikka seal kapis konutab :)
Ahjaaa. Kleitidest ja romantilistest kleitidest veel. Sel laupäeval sattus meie RÜÜTEL JA ROOS nimelisse ateljee-poodi Kanadast pärist mitmenda põlve väliseestlane, kes seisis nõutu näoga mu Krahvinnakleitide stange ees ja nentis, et oiei,meil Kanadas küll kleiti ei kanta. ?????????????????
Tõsiselt või? Ja kui nii, siis on kurb küll. Kuhu jääb romantika? Vastus tuli - teksapüksid ja teesärk. Ahsoo, ja kas tõesti igal eluhetkel? Ainojah, pidulikul puhul paneme selga tuunika, äärmisel juhul koos vähe pidulikumate pükstega. Ahahhh. No kui nii siis nii. See vestlus tegi mind kurvaks - kindlasti ei kõnelenud see Naine kõikide Kanada Naiste nimel, aga oli omades vaadetes väga veendunud. Oma vaadetes olen veendunud ka mina ja vaatamata mõningate maanurkade defeminiseerumisele toodan roosiromantikat hoogsalt edasi. Sest neid kaunitare, kes sealsamas stange ees sulavad ja oma romantilise külje taasleiavad - neid on siin Maa poolkeralt täitsa piisavalt.

 Meie poe ilus Nele Krahvinnakleidis, Laura ehete ja roosikrooniga.

Minu Krahvinnakleitide peaaeguetviimane mudel - valmis saanud mõeldes selles poseerivale romantikule :) Hedvigi muusika on minu salalemmik olnud nii pikka aega, et ei taha seda kohe öeldagi - see reedaks meie mõlema vanuse :) Raske on leida muusikat, mis hakkaks kõnelema justnimelt sinu keeles, aga antud juhul on nii juhtunud. Ja mul oli ikka vägaväga hea meel, kui Hedvig andis nõusoleku mulle kleitide tarvis poseerida.                       

Mis puudutab roosihullust, mis sel hooajal tundub üle ilma levivat - siis selles valguses on meie mõne kuu vanune poeke ikka väga moodne pood - RÜÜTEL JA ROOS . Selle nimevalik suunab ostja-külastaja mõtted ka romantilistele radadele, ei kleidikollektsioon ega ehtevalik tohi neile mõtetele alla jääda. Kõik me, viis omaette ägedat tegijat, olemegi koos selle, romantilise, maailmavaate eest seismas :)
Julgete, värvilise ehete eest tahan kiita ja tänada Laurat - tema uhked klaasvidinad on meie poe nael.
Ja nagu juuresolevalt pildilt näha - ega Laurastki roosid mööda jookse :D

Täna oli selle aasta esimene hallahommik - need mõnusad roosikleidid aitavad külmale ja hallile vastu panna ning annavad sooja ka. Kohtumiseni ateljees!!!
KRAHVINNA KLEIDIKOLLEKTSIOON

SAARESININE

Kas mäletate veel seda raamatut - Saaresinine? Oli kunagi taoline, üks minu lapsepõlve lemmikraamatutest. Müstiline saaresinine jäigi sealt saati mind kummitama. Praegu otsin seda tooni türkiisist, meresinisest, indigost, elektrisinisest - sinistest toonidest, mis on küllastunud, erksa sinise pigmendiga ja justkui soojad. Kuidas nii, küsite. Sinine ei saa ju kuidagi soe olla. Aga vot saab. Mõtetes on need toonid mulle soojad. Seostuvad suve, sooja ja merega. Nii on ka talvel soe ja sinine :)

Viimase paari töö juures olengi pidanud näppe pidevalt soojas hoidma, sest kliendid nõuavad sinist :D
Seda õiget sinist aga ei ole ega tule - no mis seal ikka - tuleb siis vaadata, kuidas soovitule võimalikult sarnane toon saada.

Suur masinatäis siidtafti kõigepealt. Saaresiniseks :)

Siid toonitud, tuleb ette võtta meriino - kuna see on poolidel, siis värvimise võimalus tekib alles peale kudumist. OK, mõeldud, tehtud. Olgu öeldud, et algmaterjali toonid olid hall, hele oliiv, lahja mürkroheline ja petroolisinine. Pildil kuivama laotatud detail.

Eelmisel pildil näha olev sallilaadne on tegelikult osa pikast pidulikust vestist, mille tellimise ja valmimise käigus ilmnes koomiline möödarääkimine dekoori osas. Palun mulle üks lihtne vest!
Aga palun!













 Kui klient vestile järele tuli (ma nimelt tegin selle nii, et ei ühtegi proovi ega kohtumist, niiöelda pimesi ja mälu ning mõõtude järgi - tegemist hea sõbra ja vana kundega), siis oli imestust kui palju. KUS ON PITS? MA KÜSIN - KUS ON PITS???
Ahsooo...ah et pits... Aga mis sai lihtsa vesti soovist?
AGA SA TEEDKI JU KÕIK ASJAD PITSIGA - KA LIHTSAD ASJAD, MIKS SIIN POLE PITSI???
Heheehhheeee....eksole...No paneme siis pitsi ka. Pole probleemi :D
Ja tulemus on siin - ilus lihtne pidulik pitsidega vest.

Ja viimaks präänik minu jaoks - tegin ENDALE jaki. Kas see on tõesti võimalik :D Endale!!!

VAHVA VANAROOSA NUNNU

Ühele eriti armsale noorele emale sai tehtud see vahva vanaroosa nunnumantel - kuna see vahva noor ema on ise selline nukuliku olemisega õrn ja habras blondiin, siis pidi ka mantel saama sama nukulikult romantiline, tütarlapselik ja portselannuku jaoks sobivas värvigammas - magus!!!
Kõik need, kes ainult oma unedes on mu ateljeesse hiilinud mantlit tellima, võivad nüüd seda unenäolilledega unenäoroosat unenäoliselt nunnut kehakatet peaaegu reaalis ehk pildi peal jällegi isu tekitamiseks vaadata :D
Tegemist on endiselt masinkoelise tootega - palju käsitööd, hinge ja armastust tootesse lisatud.
:)

Lisaks sellele nunnule sai sel nädalal ka üks teine vanaroosa ilmutus valmis - või pigem hoopis terrakotavärvi. Või eriti vanaroosa.  Mitte nii magus, kui eelmine. Natuke vürtsikam :D, täpselt paras krõbeda kliimaga Põhjamaa pealinnas kandmiseks.

HALLISTE MUST ROOS

 eelnevalt...
MUSTA PIPRA JA HALLISTE LUGU

...kui see Juta sõnul paljulubav toorik oli ära kuivanud, alles siis hakkas enam-vähem selgeks saama, mida ta soovib et temast voolitakse.
Ma arvasin, et tean Kristit piisavalt, et esialgne kavand jääks lõplikuks. Tutkit!!!

Esialgne plaan oli teha ülipraktiline, soe, minimalistlik kehakate. Nagu mul viimasel ajal tavaks tahtsin teha omas stiilis appsaiklingut (trash to trend? upcicling? taaskasutus?) ja tarvitada villase kõrvale ära paar paari vanu musti teksaseid.
Sättisin tarvikud lauale rivisse, tegin lõike ja sooritasin juurdelõikuse pühaliku toimingu.

 

Esimeses proovis selgus, et Kristi on tegelikult nii miniatuurne, et  plaanitud volüüm tahtis teda enda alla matta. Märkisin ära detailide asukohad, tegin muud vajalikud parandused ja nagu tavaliselt, lasin kätel südamerahus käia ja täitsin esialgset plaani ülejäänud osades.

Teises proovis selgus, kui olin plaanitud teksadetailid mantli külge sättinud, et Kristi küljes on need kui sadul sea seljas :D  Ega me peegli ees seda kumbki ei öelnud, aga hiljem tuli välja, et olin vist kunde soove silmist lugenud. 

Siis jõudis kohale arusaamine, et nii suure tähelepanu üles kütnud projekt kisub vägisi võsa poole. Pidi kardinaalselt suunda muutma. Kui ma nägin laos musta, lopsakat roosipitsi, oli mul momentaalselt selge, et just selle järele nutab pooleli mantel ja kliendi peidus pool. No ja pits oli nii ilus, et ostsin selle kõik ära, nagu ma ikka teen, kui omale hädavajalikku aga harva liikvel olevat materjali näen.

Koju jõudes nokitsesin veel vastu ööd kõik valed jupid mantli küljest ära. Kohe parem sai.

Rohkem ma proovi ei teinud. Mulle oli väga selge, mida tuleb teha ja teinekord on nii, et lõpptulemus on arusaadav alles peale kõikide detailide paigaldamist. Ei tahtnud kundet pooleli tööga traumeerida ja riskisin aga tegin selle iluasja ühe soojaga valmis.

Valminud asja kohta võiks öelda - viktoriaanlik, gootilik, dramaatiline, romantiline... Selline siis ongi meie Kristi :D

SÜGISROOSA

Mäletate veel neid aias hulk-hõljuvaid Pokusid? Nii paar blogipostitust tagasi? Väga hea. Nüüd on kolmest kilost Pokudest vormunud peaaegu üheksa meetrit pikk sügisroosa sall, mida võib ka mantlikangaks kutsuda :D

 Teine kolm kilo on veel teostamisel. Igal juhul see roostevärvi lõngamass sai peale kudumismassinast väljatulekut pestud-vilditud-toonitud. Mõnusa karvastatud pehmepehme pinnaga viltkudum ootab töölaua kõrval oma järge - ja klient oma sügisroosat mantlit :)
Kindlasti postitan ka edasisest tööde käigust. Seniks aga laseme sügisroosal vildil pesumasina karussell-ehmatusest toibuda ja ära kuivada.

Esimesed kaks kangast on kuivanud ja valmis juurdelõikuseks.

MUST PIPAR JA HALLISTE

Mantlihooaja sissejuhatuseks tuleb kohe natuke musta lõnga läbi töötada. Nii kolme kilo tuuris.
Sellest tuleb praktiline mantel, millega peaks end hästi tundma nii kl.6.17 startivas Viljandi-Tallinn rongis kui ka natuke glamuursemal hetkel. Et kannataks talvekülma ja oleks ka piisavalt kerge. Kasutan tavalist 8/2 lõnga - musta ja musta-halli-valgekirjut Artistic´ut.
 Lisanditena ootavad mõned paarid vanu musti teksaseid, veidi musta sametit ja hiiglaslikud vasktrukid. Äkki töö käigus tuleb veel häid mõtteid. Eks ole näha.

Esmane plaan on kududa 3000rida (koon Brotheri vanema mehhaanilise mudeliga).
Siin on näha, kuidas tükike valmib :)

Peale 3000rea ärakudumist on tunne, kui noorel sõudjal. Päris hea trenn. Masina pealt võtsin maha peaaegu 13meetrit toorkudumit. Mis nüüd muud, kui pesumasinale hääled sisse ja tuurid põhja. Siin pildil on ennast hunnikusse kerinud kudum enne pesumasina-seiklust.

Peale pesu-karusselli tuleb masinast välja tundmatuseni muutunud tekstiil - pole veel jõudnud teda üle mõõta, aga ta on kokku tõmmanud ilmselt poole nii pikkuses kui laiuses. Igal juhul praegu vilt kuivab ja ootab juurdelõikust.

JÄTKUB...

TALVEHOOAJA AVAPIDU VÄRVIKÖÖGIS :)

Niipea kui valged niidid ja kangaribad on töölaual tagasihoidlikuma positsiooni saanud (eiei, ega siis päris ära ei saa neid panna, lisaks pruutidele on ju teisigi valgete rõivaste ihalejaid, praegu näiteks linased kleidid ja särgid tantsurahvale) - hakkavad töötuba ummistama villased objektid - tokid, poolid, kerad, kastid koos kõikvõimalike meriinolõngadega ja lõngavärvide pakikesed.
Terve kuhi kudumistellimusi on ootel, loodan kevadeks sellest lõngahunnikust ennast läbi mäluda - ehk õnnestub koisid ennetada :D Igal juhul ostsin aianduspoest koitõrjevahendeid - need haisevad nii hullusti alpiaasade ja lavendli järgi, et endal võtab mõnikord silmast vee välja.
Paralleelselt Härmas Krahvinna edevate hõljukitega tuleb töösse ülerõivaste teema - selle avapauk sai täna värvikojas ära tehtud, siinkohal mõned pildid hooaja meeleolukast algusest.

Kõigekõrgemad jõud olgu kiidetud Loomeinkubaatori mõnusate ruumide eest - kodus on praegu vannitoa- ja pliidiregioon kuulutatud kodusõja- ja kriisipiirkonnaks  - nii on lausa jumalik laiutada inku kahe pliidi otsas ja korraga lausa kaks!!! kapsahapendamsesuuruses potti koos lõngadega tulele lükata. Nii umbes kuus kilo lõnga. See on päris palju. Et see lõng tunneks ennast kui põhjanaabrite turist talvises spaas peaks seal ka kolmas pott olema, aga saame hakkama.

Endiselt meeldib mulle tekitada uusi ja huvitavaid värvivarjundeid. Seekord võiks soovitud värvi nimi olla tunamullune rooste, pabistav virsik või solaariumilõhe. No vaatab, mis välja tuleb. Samet, mis on inspiratsiooniallikaks on justament seda värvi.

Aurab ilusti, lõhnab jumalikult.
Paar korda käisid värviköögi ukse vahel tekstiiliinimesed, kes olid koridori teisest otsast kohale tulnud "selle magusa lõngakeedulõhna " peale ja lausa pidid seda kolm sõõmu kopsudesse tõmbama, et saaks päeva edasi kvaliteetselt õhtu poole lükata. Kirbe magus kuuma villa ja äädika segahais :)

Enne õhtupimedat jõudsid need kuus kilo puhast ilu nööri peale nõrguma. Kaugelt aknast vaadates on need justkui Pokud õues õunapuude vahel, roostekarva tukad ja habemed hõljumas, vaikselt mingit iseäralikku rituaaltantsu keerutamas. Kui keegi üritaks praegu pimedas neist mööda kuuri poole hiilida, siis igastahes ehmataks ta ennast surnuks. Vähemalt meite vana buldog Tobi  pidas vajalikuks neile tuustidele väike epistel maha pidada ning kodukorda tutvustada.

EBAKÜPS VIRSIK

Haned, luiged, siidiliblikad ja muud rändlinnud lendavad üle maja lõuna suunas nii, et õhk on tiivaplaginast tihe. Paras aeg (loe - viimane aeg) hakata vormistama villaseid ja veel rohkem villaseid kehakatteid. Tellimusi ootab laua serva all rodus, mõnest hullust projektist tahaks ka väikese märgi blogisse maha jätta.
Näiteks sellest mantlist, mille tellija on minu vana sõbertuttav ja julge kunde ja mida nüüdsama eileõhtust saati juba nikerdan.

Mantlit soovin kaunistada aplikatsioontikandi ja õrnade pitsidega - eks ole varsti näha, mis välja kukub...
Kõrval asuvad tikandinäited on minu eelnevatelt näputöödelt, samasorti tikandit oleks ka mantlile oodata.
















Alustuseks kaalusime mantli värvi - ja hale vanaroosa, ebaküps virsik või kehvasti päevitunud turisti jume - need kirjeldavad kokkulepitud tooni kõige paremini. Aga ega sellenimelist värvi ju saada ole - esiti posisin natuke tooni timmimisega ja lõin kõiksee kolm kilo lõnga potti.

Sättisin lõngahunniku kuivama - aga sisetunne käskis selle kuhila veelkord värvilahusesse kasta, et anda talle natuke rõõsam-roosam jume.

Lähivaates siis selline - magus vanaroosa - ja selline ta tulema pidigi. Kuivama.

Edasi ootab kuhilat kerilaud, kudumismasin ja viltimismasina õrn embus. Esialgsed rehkendused, kavandid ja tööproovid lubavad virsikuna magusat tulemust...




Lõng sai kuduja kätte antud ja Külli vormistas selle kangaks, mille teekond järgmisena pesumasinasse jõudis.

Enne pesumasinat

Peale pesumasinat



Vildistatud kangas kuivanud, saiu aimu, mis värvi ta tegelikult välja kukkus. Päris ootuspäraselt kukkus :)

Ühtlasi sai kavand lõplikult vormistatud (mis ei tähenda, et seda veel ja veelkord muutma ei hakka :D) ja lisandid-ja-materjalid välja otsitud. Mul oli varudes imearmas väga sobivat tooni puuvillasamet. voodri tõin Abakhanist, tupsukesed ka, täisvillane kerge voodergi sealtsamast.
Mis muud kui käärid kangasse :)

Peale mõningast laagerdamisperioodi (loe - vahepeal on toimunud kohutavalt ajamahukaks ja jõuduneelavaks osutunud ateljee kolimine ja pikad jõulupühad) sai mantlitegu uuesti hääled sisse.

Et kunde on väga külmakartlik ja ämblikpeenike ilus tütarlaps, siis tuli välja mõelda soojendavaid kihte, mis oleks äärmiselt tõhusad soojahoidjad ja tuulepüüdjad.

 

Viimane lihv on veel tegelikult tegemata - ehkki mantel sai n.n. sissejuhatavaks käimiseks kliendile vana-aasta-õhtuks kätte antud. Viimane pilt on iluasjast enne kokkuõmblemist - kokkuõmblemine, mis antud leiutise puhul on suti keerulisem ja töömahukam, kui tavalise vatiiniga mantli puhul - sest tavapärasest tehnoloogiast ei saa siinpuhul rääkida ja pidin hakkama katsetama-välja mõtlema muid meetodeid, kuidas kõik kihid omavahel koospüsivaks muuta.

Lugu jätkub - viimase lihvi saamist ootav mantel saab endale veel villased heegelpitsid, suure äravõetava krae, uhke vaskpandlaga vöö ja muid lisandeid. Tikandist rääkimata :)

Edit - mõni päev hiljem :D
Nüüd on siis nimetet üllitis valmis.
Tegelikult sai esialgset plaani ikka päris palju muudetud - ära jätsin nii tikandi kui suure krae. Läksime koostöös kundega minimalismi teed - mõnikord (ja isegi päris tihti) on nii, et mida vähem seda parem. Ka seekord.

Kristiinal on mantli juurde imearmas helesinine käsitsi tehtud ridikül, millele on tikitud punased lilled ja linnud - lisaks helesinine müts ja sallike. Loodetavasti on nüüd ka piisavalt külma talveilma tulemas, et mantli soojust ja tuulepidavust testida.
Head mantlikandmist!!!!!