SELLE AASTA VIIMANE SUVI

Mida aasta edasi, seda kiiremini läheb aeg :) Trafaretne lause, aga kuramuse tõsi!

Viimase postituse tegin päev peale Vabariigi aastapäeva - sellest on juba pool aastat!!! Samas oli see kui eile.

Siinkohal oleks paslik ette näidata, millega see viimane pool aastat on olnud täidetud. Nii palju oleks siia kõrvale rääkida, igast pisikesest asjast eraldi, aga selle jaoks on kohtumised, kohv ja silmast silma mõnusad jututunnid.

SIIN ON SEE ARTIKKEL LINGINA, PAREMINI LOETAV :)

See artikkel ilmus juulikuu "Sensas", loodetavasti on juulikuu tiraaž tänaseks ajalugu ja võin rahuliku südamega ka siia oma blogisse selle kirjutise üles riputada.

Istun siin kenal vananaistesuve laupäeval oma töötoas, ümberringi on virnade viisi poolikuid kleite ja muud kraami - ühte otsa pidi meeletu stress, aga teist otsa pidi - kõik see on just see, mida kõikse kõige parema meelega teen ja kogu protsessi otsast otsani naudin. Mida veel tahta? Ahjaa, kusagil seal töötoast väljaspool on muu elu ka :D Üks klient kunagi lausus mulle - "tead, sa meenutad mulle mu rätsepast vanatädi, kes ka kogu oma ärkvel oldud aja muudkui õmbles". Nojah.
Aga ma käin töötoast väljas ka, ausõna :D

97

Vabariigi Presidendi aastapäeva-vastuvõtu ärev õhtu jälle möödas. Vanake sai siiski juba 97, väärikas vanus, kas pole :) Kipume kogu ülejäänud tralli keskel selle ära unustama...

Teen aga järjekordse kokkuvõtte, sest ei jõua eraldi vastata armsatele uudishimulikele sõpradele, et kuidas siis seekord oli, kas olen tööst väga kurnatud ja keda peaks kätlemistseremoonial eriti hoolikalt jälgima.

Alustaks sellest, et Jõhvi kontserdimaja on ikka päris värskendav vaheldus. Eile õhtul kusagilt kuuldud intervjuu-jupike - et ikka Tallinnasse on rahval lihtsam tulla - millisel rahval? küsiks seepeale. Kas Setul või Saarlasel või Pärnakal on suurt vahet - sõita tund vähem või rohkem? Et päälinnas elav (enamasti esimest põlve) Tallinlane ära ei unustaks, et nii Mõigust lõuna poole kui Maardust itta kui Tabasalust läände on ka elu :D

Selle ürituse tarbeks tehtavate kostüümidega on alailma üks igavene jama. Reserveerin küll jaanuari-veebruari juba rohkem viimase kümnendi nende asjade jaoks, aga nädal enne aastapäeva on ikka nagu viimnepäev. Ja paar viimast ööd enne pidu jäävad vahele. See viimane on iga aastaga aina raskem, sest mis siin ikka keerutada - vananeb vabariik ja selle sisu ka :D sellega ei tahaks sugugi oma armsaid kundesid ära hirmutada - sest see on siiski töise poole pealt minu jaoks suursündmus. Eriti just seepärast, et on usaldust ja soovi mu kleidis või ülikonnas end meedia lõksutavate lõugade vahele heita.

Vahelehüüdeks - presidendipaar (kui neid ikka võib veel paariks nimetada?) olid väärikamad ja silmale kenamad vaadata kui ealeski varem. Presidendi kõne otsekohene. Valus. Ja ilus ka.

Valust.
Siiras kaastunne mu kõige staažikamale kundele, kellel elu keerdkäigud ei lasknud eilsest õhtust osa saada. Selles punktis oleme me kõik ``alasti sündinud`` ja elu oma karmuses ja paratamatuses on lihtsalt selline.
Lihtsalt et too armas kudum saaks korraks rambivalgusse -

Loodan, et seda kaunist kleiti on aasta pärast siiski põhjust kanda - et meie ühine vanake elab veel kaua-kaua ja  need elu karmid hetked on aja poolt veidigi talutavamaks muudetud.









Kui on valu, siis alati on ka ilu.

Teine kleit, millest juttu, üllatas mind :) See asjandus sai õmmeldud....las ma nüüd mõtlen natuke...No peaaegu kümne aasta eest. Vahepeal kliendi soovil kergelt ümber tuunitud. Kiidetud kui kleiti, millega on alati ja igas olukorras võimalik viisakalt ja väljapeetult olla. Ma olin ta juba peaaegu et unustanud :D Aga siiski, siiski  - ise ma siin propageerin mõistlikku taaskasutust ja vintage kraami - ja palun väga - siin ta on. Raskest kreppsatiinist ja veel raskemast pitsist üleni diagonaallõikeline kleit. Aitäh, armas Taimi, mu kleiti nii kenasti hoidmast ja kandmast!!!
Esimesle pildil - kleit eile õhtul ja teisel pildil - kleit mu ateljees ootamas esmakohtumist oma kandjaga - aastanumber jäägu saladuseks :)

Jätkaks ilu nootidega.

Minu elus pole palju neid inimesi, keda saab kirjeldada nii - lihtsalt nii ilus ja hea inimene.
Oskab igas olukorras jääda vee peale. Viimast lauset saab täielikult mõista alles siis, kui on läbi loetud tema jutt vetelkõndimisest. Soovitan soojalt! Kes lugeda ei viitsi, võib Eest Raadio arhiivist otsida välja ka Ööülikooli salvestuse - http://www.ylikool.ee/et/13/kristiina_ehin ja viia end kurssi selle udupeene spordialaga :)
Kristiina kleit peakski jätma mulje, et kulgemine toimub veel või pilvedel, ei oleks algust ega lõppu, ei värvi ega kangast -  oleks vaid õhk, vesi ja kulgemine.
Silver-poiss sai ka uue ja eriti ulaka frakilise. Kliendi soov - et poleks frakk ega tagi, poleks liig korralik ega ka liig ulakas. Arvestades seda, et suur protsent mehi olid otsustanud üleüldse protokollile ja etiketile kõrge kaarega ära teha - smokingut selga vedades - siis oli Silveri ulakas frakijakike peaaegu et formaalne.
Eks Kristiina aitab tal ka vee peal paar sammu teha, nooblis uues kostüümis :D Nööbid on igal juhul raudsed ja vesiroosikujulised - sellest peaks abi olema :D

 Natüürmort töölaua serval - palju vesirohelist organzat, piimakohv ja ihuvärvi vooder.

EDIT - lisan väikese jutukese Kristiina Ehini sulest, ilmutatud FB keskkonnas - mida lugedes oli nii heameel kui ka hämmeldus (seda siis jutus mainitud kontserti puudutavate lavastuslike seikade kohta)

-  Väljasõit Jõhvi oli päris üllatusterohke. Porise kleidisabata vastuvõtule pääsemine oli kunst omaete, aga tore ju samas, kui kevad läheneb. Lee Reinula oli teinud kleidi minu ööülikooli Vetelkõndimise loengust inspireeritult, mudamaadluse kohta polnud ta midagi öelnud. Aga tubli hõljuk pidas katsumustele vastu. Ma ise peaaegu ei pidanud, kui selgus, et kontserdi kavas on ka minu teksti põhjal komponeeritud Swan Bone City. Oleks tahtnud otsustajatelt küsida: kas minu käest küsimine tundus üleliigsena? Ning kas tundus üleliigsena märkida kavas ja teleekraanil, et minu teksti tõlke inglise keelde tegi Ilmar Lehtpere? Ja mida mõtles lavastaja, kes lisas minu tekstile ja Ülo Kriguli heliteosele visuaalse klounaadi või vastupidi lisas iseenesest vahvale klounaadile selle hiljuti Monaco printsi poolt pärjatud teose? Mil moel see teost toetas või selle sügavust välja tõi? Ning kas tundus raske lisada Eesti sünnipäeva puhul ka originaal st. eestikeelsed sõnad? Kui ka mulle sõnade autorina ei jõudnud kogu kupatusest muud kohale kui dramaatilise hüsteeriaga korratud fraas “This isn’t it!”, siis mis pidi mõtlema vaene televaataja või vastuvõtukülaline? Olgu, lähen päris teravaks. Kogu kontserdi visuaalil polnud häda midagi, aga oma teksti selle all ägamas vaadata, oli päris piin. Õnneks oli seda, mis tuju tõstis, ka päris palju. Aitäh kutsumast presidendile ja sõpradele aitäh heade mõtete ja soojade sõnade eest.
Aitäh, Lee, inpireeriva koostöö eest. Sinu tehtud Silveri uus tagi-frakk sädeleb ja tõstab tuju. Eriti meeldib mulle see, et viltuse nööbirea nööbid leidis Silver LAst Hooliwoody külje alt ühest kaltsukast. Mõtlesin tookord, et miks mu mees küll ostab heast peast kolmkümmend vesiroosi pildiga hõbedast nööpi. Hiljem ta mainis, et tahtis neist üht uut rütmipilli teha. Aga näe, läks mujale vaja;)!

Tegelikult Kristiina poolt mainitud mudamaadluse teemaline jutt on ka väga köitev :D Ka sealsamas Ööülikooli lingil olemas. Nii inspireeriv klient (nii kalk sõna iseenesest!), et pihik pooleks, nagu üks teine hea sõber tavatseb ütelda eriliste asjade kohta :)

  





















Ja lõpetaks sellega, et elu on ilus.
Marial on kodus väike, paarinädalane beebi. Noore ema näost kiirgab seda midagit, mis ainult noortele emadele omane on - uhkust uue elu tekitamie üle - kõik see on alles nii noor, värske ja tundmatu. Mõõduvõtmise tegime siis, kui mõõte teglikult võtta ei saanudki. Kleit valmis selles mõttes natuke pimemeetodil - aga tulemus on sellegipoolest silmale pai tegev.
Materjali ja tehnika valikul oli klient juba teadlik, et teen ka kootud õhtutualette. Nii saigi ta endale Krahvinna kollektsiooni türkiisikarva pärli.

Udusinine ja mereroosa

Vetehaldjate, merineitsite, näkkide ja muude taoliste tegelaste teema on mind pikka aega oma mütoloogia, juttude, uskumuste ja visuaaliga köitnud. Seekord õnnestus midagi taolises vaimus ka täiesti maisele olendile, armsale ja viguritega Annikile, julgele ja ilusale pruudile, selga sättida. Suured põhjatud sinised silmad, Lumivalgekese jume ja juuksed, mingi ulakas välk, mis sealt sinisest sügavusest üles vilksatab - ma pole päris kindel, kas ikka on näkk või inimene :D
Oma osa rõivastuses sai ka peigmees Rein - uhke vesti ja kaelasideme.

Juba esimene jutt teemal et milline peaks olema paari väljanägemine, tuli mul silma ette nii koloriit, tegumood kui kogu muu kupatus. Armastan selle kandi randu - nende vihmas, udus, liivas ja kivides on minu lapsepõlve värvid ja suved.
Materjalidest on kasutatud siidkreppi, puuvillapitsi, erinevaid tülle. Nagu mul kombeks - kõik materjalid on ise toonitud-värvitud.

Fotode autor on Elika Hunt, peaehe Sysimustalt, rannamaastik Käsmu kandis, pulmatort ka vastavast teemast kantud (kahjuks ei tea autorit).

Aitäh, Anniki ja Rein, selle toreda koostöö eest!!! 

Südamest õnne!!!

Maasikavahu Printsessi ootuses

Kesksuvi on käes. See on üks uhke suvi - kakskümmend pruuti!!! Pooled valmis, pooled ootel ja ka valmimas. Seda on päris palju, minu pisikese ateljee jõudluspiir hetkel.

Teeks väikese vahespurdi ja kokkuvõtte, milline on olnud konkurentsitult populaarsem mudel viimase aasta jooksul minu ateljees. Ja see asub järgneval pildil. Seda mudelit on küsitud praktiliselt iga päev - loomulikult ei lähe kõik küsimised ka töösse, aga huvi selle tegumoe vastu on olnud meeletu. Ja eks ta tuligi üks ilus kleit, see esimene, armsale Rimmale. Kõik järgmised on olnud justkui selle kleidi lapsed, natuke teistmoodi nii materjalilt, iseloomult, detailidelt... Aga see ääretult töömahukas ja ka materjalineelav (jah - nüüd, lugejad, hoidke  tooli servast kinni - tülli kogus ühte sellisesse kaunitari on vastavalt pruudi soovidele ca35-50m, ja seda võiks isegi rohkem olla) kleit on mulle armas, iga eksemplar omamoodi.

Samas panin just Fb-s ringi uidates tähele, et Nymf moestuudiost on samasugune, kohe ikka väga samasugune (koopia)kaunitar sel suvel välja tulnud. Tegin väikesed screen-prindid Sandra Palmi fotodest, et neid siin oma kleidiga võrrelda.
Kokkusattumus?
Ju siis võnked on õhus ja tüll hingel.

Samas on mu ateljees käimas tõeline pitsivahumöll ja tülli lainetused, suve teine pool toob endaga kaas veel päris mitu Kõrberoosi, Hullu Krahvinnat, Merineitsit. Ka Maasikavahu Printsess tuleb - on mida oodata!!!

Teinegi ülipopulaarne tegumood on saanud tuule tiibadesse - aga ootan ära ka mõned kaunite pruutide pildid, et siis ilu õigelt maitsestatuna serveerida.
Seni kuluvad mu tööpäevad endiselt pitsi ja tülli, siidi ja kääride seltsis. Ja heameel on tõdeda, et järgmise aasta tööplaan on ka juba ca veerandi minu jõudluse ulatuses täitunud.
Kleidile, kleidile, armsad Pruudid!!!

LOOJANGUVÄRVI TOLM

Tahaks teiega jagada veel ühte kevadist pulma - rõivaste poolest veidi ebatraditsioonilist.
Pruudi sooviks oma kleidi kujundamisel oli see, et kõike seda saaks kanda ja kasutada ka hiljem - kasvõi lihtsate igapäevarõivastena. Värvitoonide inspiratsiooniks oli talle loojanguvärvi tolm :D - et kannataks kõvasti pidu pidada ja oleks ka muidu tema sobivaimate toonide hulgas. Armsate õrnade tedretäppidega, kergelt punakate naturaalset värvi juustega, porselanivärvi nahaga - ilus ilus ilus Eesti pruut.
Satsiseeliku teema oli juba eelnevalt välja valitud, kombineerisin siis kliendi soovi omale kättesaadavate kangaste, tema lapseootusele vastava figuuri ja soovitud koloriidiga. Kleidi juurde pakkusin välja jakikese oma Krahvinna kollektsioonist - selle mustrid ja toonid said ka kleidiga tasakaalu sätitud.
Tulemus - eks vaadake ise. Puhas rõõm ja lust ja rahulolu, palju armastust - kõik see paistab nendelt kaunitelt pulmapiltidelt.

PEAAEGU ET VANAD PILDID

Pildikogu korrastamine on tüütu ettevõtmine. Tüütu, ent hädavajalik. Selle käigus aga vaatad jälle üle armsaks saanud pilte ja leiad, et näe - täitsa tore töö jälle välja kukkunud. Seekord jäin pikemalt peatuma Janika ja Urmase romantiliste talupulmade juures. Pildid on tehtud juba kolm aastat tagasi - on ju vanad pildid ...
Lisaks elu kõige erilisema päeva riietele said nad ateljeest kaasa ka ühe armsa neljajalgse, nii et oleme kõik koos nüüd peaaegu perekond :D

Janika tikanditega kleit on õmmelduid siid-georgette`st, tikitud siidniitidega ja juustesse on põimitud päris rukkililled. Kleidi õhuline hõljuvus sobis ilmselt suurepäraselt udusesse Lõuna-Eesti öösse - nii need jutud näkkidest tekivadki... :)

 Urmase outfit`i eest sai ka hoolitsetud. Kogu kooslus kukkus välja justnimelt selline nagu soovitud - vaba, romantiline ja parasjagu pidulik. Janika maad paitavast pikast kleidist sai hiljem tehtud ulakas ja vallatult hõljuv minikleit :)

ERILINE TUNNE

Seekordne postitus lubab mul teile näidata ühte eriti hingeminevat tööd - kõik selles koosluses on emotsionaalne, kaunis, rõõmus ja optimismist pakatav. Pruudi topeltkaunis õnnistatud olek :) tegi töö üsna komplitseerituks, aga seda põnevam oli püüda lõpp-tulemust. Ühtlasi on see ka käesoleva pulmahooaja avalöök.
Vaatamata terve generatsiooni pikkusele vanusevahele tegin seda tööd suure rõõmuga ja justkui oma parimale sõbrannale - olen ise taolise lihtsa ja samas ülimalt detailirohke vintage stiili suur austaja.
Noor ja armas pruut soovis romantilist, vanaaegset ja rikkalikku pitsilist stiili järgivat end lihtsat kleiti. Siin see on -

PALJU ÕNNE MARILE JA MIKULE!!! (lingi taga on minu tervitus noorpaarile Pruudi enda sõnadega:)

ELEVANDILUUST KÕRBENUD KARAMELLINI

Enne tõelise hullumaja pihta hakkamist - loe tõelise hullumajana seda, et mu armsaid kliente on haaranud tõeline pulmahullus - teeks pisikese sissevaate, mis värvi kleite minu kliendist pruut armastab. Absoluutne lemmik on õrn vanaroosa, aga suured lemmikud on ka suitsune ja udune sinine, kreemvalge, tolmune pruun - sellised armsad vanad värvid, luitunud portselani pealt.

Minu juurde satuvad valdavalt tugevad natuurid, kes soovivad ka jõulisema tooniga kleite.
Loomulikult pole valge kuhugi kadunud. Kui aga vähegi sobib ja saab, siis on eriti viimase kahe aasta trend õrnatooniline pruutkleit.  Pulmakohadki pole enam vaid Õnnepalee konveiersaal, vaid mererand, mets, raba, kodutalu, heinamaa. Sinna ju sobib rohkem värvi, rohkem looduslähedust.


Haldjad, näkid ja muud kaunid mütoloogilised elukad kahvatuvad nende pruutide ilu nähes. :D

Esimesel pildil on imeline muusik ja kaunis haldjakuninganna Triinu - fotograafiks Birgit Varblane ja kleit on pärit eelmise aasta Vabariigi aastapäeva kleitide valikust (lopsakas koguses õrna siidsifooni ja natuke ihukarva pitsi). Loojangupäike annab kogu kupatusele muinasjutu värvingu.

Kaks viimast pilti - MODELL TRIINU TAUL, FOTOGRAAF - BIRGIT VARBLANE
Kirsiroosi Krahvinna äikesejärgses õunaaias ulakust tegemas :D

RAUDNE NAINE JA AEG

Head naistepäeva, armsad raudsed naised!!!
Täna jõudsid minuni paar päeva tagasi toimunud fotosessiooni tulemused - Mats Õuna looming -

tema koduleht - http://www.apple.ee/

Fotosessiooni rõivastena kasutas modell Viire minu ateljeest väljunud rõivaid - huvilised on neid ilmselt erinevates postitustes ennegi juba silmanud ;)
Igal juhul Matsi lavastatud vintage stiilis portreefotodel on nad omale uue, romantilis-dramaatilise näo leidnud. 
Mina olen rahul :)