TALLINNA MARDILAAT 2015

Mõned pildikesed mardilaadalt :)
Kuna pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, siis las pidid räägivad :)
Neli päeva ja väga palju inimesi. Üks moedemm ja tuhanded huvilised müügiletti külastamas. Müüdud iluasjad ja vastu võetud tellimused.
Müügiletti jagavad Lee Reinula Ateljee ja Kangalaegas (Emilly Ruul).

97

Vabariigi Presidendi aastapäeva-vastuvõtu ärev õhtu jälle möödas. Vanake sai siiski juba 97, väärikas vanus, kas pole :) Kipume kogu ülejäänud tralli keskel selle ära unustama...

Teen aga järjekordse kokkuvõtte, sest ei jõua eraldi vastata armsatele uudishimulikele sõpradele, et kuidas siis seekord oli, kas olen tööst väga kurnatud ja keda peaks kätlemistseremoonial eriti hoolikalt jälgima.

Alustaks sellest, et Jõhvi kontserdimaja on ikka päris värskendav vaheldus. Eile õhtul kusagilt kuuldud intervjuu-jupike - et ikka Tallinnasse on rahval lihtsam tulla - millisel rahval? küsiks seepeale. Kas Setul või Saarlasel või Pärnakal on suurt vahet - sõita tund vähem või rohkem? Et päälinnas elav (enamasti esimest põlve) Tallinlane ära ei unustaks, et nii Mõigust lõuna poole kui Maardust itta kui Tabasalust läände on ka elu :D

Selle ürituse tarbeks tehtavate kostüümidega on alailma üks igavene jama. Reserveerin küll jaanuari-veebruari juba rohkem viimase kümnendi nende asjade jaoks, aga nädal enne aastapäeva on ikka nagu viimnepäev. Ja paar viimast ööd enne pidu jäävad vahele. See viimane on iga aastaga aina raskem, sest mis siin ikka keerutada - vananeb vabariik ja selle sisu ka :D sellega ei tahaks sugugi oma armsaid kundesid ära hirmutada - sest see on siiski töise poole pealt minu jaoks suursündmus. Eriti just seepärast, et on usaldust ja soovi mu kleidis või ülikonnas end meedia lõksutavate lõugade vahele heita.

Vahelehüüdeks - presidendipaar (kui neid ikka võib veel paariks nimetada?) olid väärikamad ja silmale kenamad vaadata kui ealeski varem. Presidendi kõne otsekohene. Valus. Ja ilus ka.

Valust.
Siiras kaastunne mu kõige staažikamale kundele, kellel elu keerdkäigud ei lasknud eilsest õhtust osa saada. Selles punktis oleme me kõik ``alasti sündinud`` ja elu oma karmuses ja paratamatuses on lihtsalt selline.
Lihtsalt et too armas kudum saaks korraks rambivalgusse -

Loodan, et seda kaunist kleiti on aasta pärast siiski põhjust kanda - et meie ühine vanake elab veel kaua-kaua ja  need elu karmid hetked on aja poolt veidigi talutavamaks muudetud.









Kui on valu, siis alati on ka ilu.

Teine kleit, millest juttu, üllatas mind :) See asjandus sai õmmeldud....las ma nüüd mõtlen natuke...No peaaegu kümne aasta eest. Vahepeal kliendi soovil kergelt ümber tuunitud. Kiidetud kui kleiti, millega on alati ja igas olukorras võimalik viisakalt ja väljapeetult olla. Ma olin ta juba peaaegu et unustanud :D Aga siiski, siiski  - ise ma siin propageerin mõistlikku taaskasutust ja vintage kraami - ja palun väga - siin ta on. Raskest kreppsatiinist ja veel raskemast pitsist üleni diagonaallõikeline kleit. Aitäh, armas Taimi, mu kleiti nii kenasti hoidmast ja kandmast!!!
Esimesle pildil - kleit eile õhtul ja teisel pildil - kleit mu ateljees ootamas esmakohtumist oma kandjaga - aastanumber jäägu saladuseks :)

Jätkaks ilu nootidega.

Minu elus pole palju neid inimesi, keda saab kirjeldada nii - lihtsalt nii ilus ja hea inimene.
Oskab igas olukorras jääda vee peale. Viimast lauset saab täielikult mõista alles siis, kui on läbi loetud tema jutt vetelkõndimisest. Soovitan soojalt! Kes lugeda ei viitsi, võib Eest Raadio arhiivist otsida välja ka Ööülikooli salvestuse - http://www.ylikool.ee/et/13/kristiina_ehin ja viia end kurssi selle udupeene spordialaga :)
Kristiina kleit peakski jätma mulje, et kulgemine toimub veel või pilvedel, ei oleks algust ega lõppu, ei värvi ega kangast -  oleks vaid õhk, vesi ja kulgemine.
Silver-poiss sai ka uue ja eriti ulaka frakilise. Kliendi soov - et poleks frakk ega tagi, poleks liig korralik ega ka liig ulakas. Arvestades seda, et suur protsent mehi olid otsustanud üleüldse protokollile ja etiketile kõrge kaarega ära teha - smokingut selga vedades - siis oli Silveri ulakas frakijakike peaaegu et formaalne.
Eks Kristiina aitab tal ka vee peal paar sammu teha, nooblis uues kostüümis :D Nööbid on igal juhul raudsed ja vesiroosikujulised - sellest peaks abi olema :D

 Natüürmort töölaua serval - palju vesirohelist organzat, piimakohv ja ihuvärvi vooder.

EDIT - lisan väikese jutukese Kristiina Ehini sulest, ilmutatud FB keskkonnas - mida lugedes oli nii heameel kui ka hämmeldus (seda siis jutus mainitud kontserti puudutavate lavastuslike seikade kohta)

-  Väljasõit Jõhvi oli päris üllatusterohke. Porise kleidisabata vastuvõtule pääsemine oli kunst omaete, aga tore ju samas, kui kevad läheneb. Lee Reinula oli teinud kleidi minu ööülikooli Vetelkõndimise loengust inspireeritult, mudamaadluse kohta polnud ta midagi öelnud. Aga tubli hõljuk pidas katsumustele vastu. Ma ise peaaegu ei pidanud, kui selgus, et kontserdi kavas on ka minu teksti põhjal komponeeritud Swan Bone City. Oleks tahtnud otsustajatelt küsida: kas minu käest küsimine tundus üleliigsena? Ning kas tundus üleliigsena märkida kavas ja teleekraanil, et minu teksti tõlke inglise keelde tegi Ilmar Lehtpere? Ja mida mõtles lavastaja, kes lisas minu tekstile ja Ülo Kriguli heliteosele visuaalse klounaadi või vastupidi lisas iseenesest vahvale klounaadile selle hiljuti Monaco printsi poolt pärjatud teose? Mil moel see teost toetas või selle sügavust välja tõi? Ning kas tundus raske lisada Eesti sünnipäeva puhul ka originaal st. eestikeelsed sõnad? Kui ka mulle sõnade autorina ei jõudnud kogu kupatusest muud kohale kui dramaatilise hüsteeriaga korratud fraas “This isn’t it!”, siis mis pidi mõtlema vaene televaataja või vastuvõtukülaline? Olgu, lähen päris teravaks. Kogu kontserdi visuaalil polnud häda midagi, aga oma teksti selle all ägamas vaadata, oli päris piin. Õnneks oli seda, mis tuju tõstis, ka päris palju. Aitäh kutsumast presidendile ja sõpradele aitäh heade mõtete ja soojade sõnade eest.
Aitäh, Lee, inpireeriva koostöö eest. Sinu tehtud Silveri uus tagi-frakk sädeleb ja tõstab tuju. Eriti meeldib mulle see, et viltuse nööbirea nööbid leidis Silver LAst Hooliwoody külje alt ühest kaltsukast. Mõtlesin tookord, et miks mu mees küll ostab heast peast kolmkümmend vesiroosi pildiga hõbedast nööpi. Hiljem ta mainis, et tahtis neist üht uut rütmipilli teha. Aga näe, läks mujale vaja;)!

Tegelikult Kristiina poolt mainitud mudamaadluse teemaline jutt on ka väga köitev :D Ka sealsamas Ööülikooli lingil olemas. Nii inspireeriv klient (nii kalk sõna iseenesest!), et pihik pooleks, nagu üks teine hea sõber tavatseb ütelda eriliste asjade kohta :)

  





















Ja lõpetaks sellega, et elu on ilus.
Marial on kodus väike, paarinädalane beebi. Noore ema näost kiirgab seda midagit, mis ainult noortele emadele omane on - uhkust uue elu tekitamie üle - kõik see on alles nii noor, värske ja tundmatu. Mõõduvõtmise tegime siis, kui mõõte teglikult võtta ei saanudki. Kleit valmis selles mõttes natuke pimemeetodil - aga tulemus on sellegipoolest silmale pai tegev.
Materjali ja tehnika valikul oli klient juba teadlik, et teen ka kootud õhtutualette. Nii saigi ta endale Krahvinna kollektsiooni türkiisikarva pärli.

KUIDAS KIRJELDADA KAOST

Eile õhtul rääkisin oma armsa ülemeresõbrannaga. Tunnen temast pisut puudust, nii kipubki jututeemadesse natuke kurtmist ja virinat. Ta käib nüüd siinkandis nii harva, et kokkusaamised on seda armsamad ja minutid hinnatumad. Üleeelmisel korral, kui meil olid tehtud kokkusaamise puhuks suured plaanid - mis sisaldanuks uhke uue roosa sametmantli proovi, pudelit punaveini ja sekondhänd materjalidest peokleiti koos valmimisega kroonprintsessiga kohtumiseks ja talle viuli mängimiseks - algas minu kaose aeg :D Lihtsalt kõik asjaolud langesid kokku :D
Alustame sellest, et meie pere buldogilembus on teadatuntud. Ootasime oktoobri lõpupäevil oma karjale täiendust - täies lastis provva Lotta oli omadega rahulolev, kosus kenasti ja läbi külgede oli näha kutsikate kontuure. Teadsime, et neid tuleb rohkem, kui lootnud olime. Seni olime arvestanud, et meie elu saab koos saabujatega olema LILL. Illustratsioon allpool eelmisest, Põssa pesakonnast, millega saime ka vatti, aga sai nii tööd teha kui ka öösiti magada.

Selline näeb välja normaalselt käideldav kogus bulldoogikutsikaid -

 Sellel tähtsal õhtul, kui mu armas sõbrants oli maabunud Viljandis, pidime hakkama kohe tegelema kroonprintsessikohtumisekleidi proovi ja punaveiniga. Selle asemel aga -  olime ka ootel - meie armas rõõmurull oli sel nädalal lasteaiast koju toonud kõhuviiruse. Mis looomulikult avaldus järsku ja kõikide oma parimate tunnusjoontega. Punavein ja kleidiproov lükkusid edasi teadmatusse. OK, lükkasime proovi paar päeva edasi, ei saa ju kalleid külalisi kohe ka kannatama panna, ja kus selle kollase kahju ots - seda toredat tõbe ka otse kuningakotta saata. Ja nagu eelnevast oleks meie trimmis hoidmiseks vähe - järgmisel õhtul olime põdemise asemel kl.21 teel kliinikusse, tagapingil provva Lotta natuke ehmunud näoga ja kutsikate kojutoomise tarvikud kaasas. No ja tulimegi peale südaööd koju, tarvikud värskest saagist pungil - provva Lotta otsustas meid rõõmustada lausa 10 vahva terve titega - see pole enam 4, ega ka 6 - see on 10. KÜMME!!! Buldogi jaoks erakordne, meie jaoks - järgnevaks töömahukam, kui iial oleks osanud arvata. Nädalaid vahetustega ja nonstop väikeste buldooogitittede hooldust, jumal tänatud et meid on nii palju, kes me saime kordamööda seda kõike teha. Üksi oleks see olnud missioon ``impossible``.

 Selline näeb välja pesakond, kellega aga pidime rinda pistma :D -


 

Eelnevalt olin vastu võtnud hulga töömahukaid näputööprojekte, ajaks kus ma olen kutsikatega kodus, sest mida muud ma seal siis ikka teen, kui silitan kutsusid ja tegelen käsitööga. Oh seda püha naiivsust.

Juba teisel päeval peale kutsikate kojutoomist sai selgeks, et niipea ma töötuppa ei naase - ok, kroonprintsessikatsumisekleidi tegin nibinnabin valmis, sest südametunnistus hüüdis, et armas sõbranna ei tohi palja taguotsaga siiski kõrgestisündinud isikute lähedusse minna - aga ülejäänu jaoks... hakkab jõudu ja aega olema alles nüüd, kus sellest meeldejäävast päevast on möödas nüüd juba peaaegu 4 kuud. Ja meie juures ringi kalpsamas veel viimane sellest kümneliikmelisest pätikarjast.

Need mu armsad kunded, kes on talv läbi oodanud mu kutset proovi või valmis produktile järele - eks nad tunnevad ennast ära siinkohal - neile tuleb selle kaose kokkuvõtteks teha üks suur rõõm ja talvelõpu puhuks peavad nüüd need vigurid ikkagi valmis saama. Sest tuleb ka järgmine talv. Ja sellise pika ootamise ja kannatlikkuse kiituseks saavad need mittenurisevad ja kannatlikud inimesetükid minu poolt korralikult tänatud. Olgu see mulle koolirahaks!!!
Järgmiste kutsikate plaanimise aegu ei tohi mingit näputööd peale kutsikate pesa ja taguotste kasimise plaani võtta. Sest inimene teeb omad plaanid, aga loodus kohemaid korrigeerib neid ja looduse vastu üks rumal ja väeti inimesetükk ei saa :)

Aga sekondhändmaterjalistkõrgestisündinudkroonprintsessitänamisekleit on oma armsa kandjaga siin - ikka tunneme temast siinkohal puudust (ma ei räägi kleidist :) ) ja saadame palju tervitusi :D

SUMMER OF LOVE 2014

Summer of Love 2014 Lee Reinula Atelier - Video Maker
Tegin huvilistele  ülevaate oma sellesuvistest tegemistest. Kahjuks pole mul paljude huvitavate üllitiste pilte, nii et ülevaade on veidi mittetäielik.
Seda siis pruutkleitide teemal :)
Järgmine suvi koputab juba uksele...

ROOSID, ROOSID...

Mmmmm.... sedasi mõnusalt mõmisedes vaatasin üksõhtu kollektsiooni esitlust, mis oli niiiii minu maitse järgi. Mitte et ma ise alati nii värvirohke oleks, aga sügaval südames on ikka ja alati täistooni, puna, must. roosid ja romantika. Härjavõitluse teema, nagu DolceljaGabbanal, pole minu teema, aga ise kipun antud stilistilist keelt kõnelema läbi temperamentsete idapoolsete mustrite, romantiliste romaanikaunitaride, kenade Krahvinnade. Vaatasin seda esitlust, vaatasin, ja selle peale tuli tahtmine omad sarnast laadi üllitised arhiivist välja otsida. Mõned neist tutt-uued, mõned natuke vanemad.

Eelpoolnimetatud esitlus ise on siin-
DOLCE&GABBANA/KEVAD2015

Ja siit edasi siis minu roooooosid. Roosid ja nende kujund ja keel on ikka mu töödes sees.
Siin pildil kleit 2012.aasta kleidiaktsioonist. Nii pidulikku autfitti saan harva kanda, plaanin selle iluasja igapäevasemaks tuunimist. mis ta ikka seal kapis konutab :)
Ahjaaa. Kleitidest ja romantilistest kleitidest veel. Sel laupäeval sattus meie RÜÜTEL JA ROOS nimelisse ateljee-poodi Kanadast pärist mitmenda põlve väliseestlane, kes seisis nõutu näoga mu Krahvinnakleitide stange ees ja nentis, et oiei,meil Kanadas küll kleiti ei kanta. ?????????????????
Tõsiselt või? Ja kui nii, siis on kurb küll. Kuhu jääb romantika? Vastus tuli - teksapüksid ja teesärk. Ahsoo, ja kas tõesti igal eluhetkel? Ainojah, pidulikul puhul paneme selga tuunika, äärmisel juhul koos vähe pidulikumate pükstega. Ahahhh. No kui nii siis nii. See vestlus tegi mind kurvaks - kindlasti ei kõnelenud see Naine kõikide Kanada Naiste nimel, aga oli omades vaadetes väga veendunud. Oma vaadetes olen veendunud ka mina ja vaatamata mõningate maanurkade defeminiseerumisele toodan roosiromantikat hoogsalt edasi. Sest neid kaunitare, kes sealsamas stange ees sulavad ja oma romantilise külje taasleiavad - neid on siin Maa poolkeralt täitsa piisavalt.

 Meie poe ilus Nele Krahvinnakleidis, Laura ehete ja roosikrooniga.

Minu Krahvinnakleitide peaaeguetviimane mudel - valmis saanud mõeldes selles poseerivale romantikule :) Hedvigi muusika on minu salalemmik olnud nii pikka aega, et ei taha seda kohe öeldagi - see reedaks meie mõlema vanuse :) Raske on leida muusikat, mis hakkaks kõnelema justnimelt sinu keeles, aga antud juhul on nii juhtunud. Ja mul oli ikka vägaväga hea meel, kui Hedvig andis nõusoleku mulle kleitide tarvis poseerida.                       

Mis puudutab roosihullust, mis sel hooajal tundub üle ilma levivat - siis selles valguses on meie mõne kuu vanune poeke ikka väga moodne pood - RÜÜTEL JA ROOS . Selle nimevalik suunab ostja-külastaja mõtted ka romantilistele radadele, ei kleidikollektsioon ega ehtevalik tohi neile mõtetele alla jääda. Kõik me, viis omaette ägedat tegijat, olemegi koos selle, romantilise, maailmavaate eest seismas :)
Julgete, värvilise ehete eest tahan kiita ja tänada Laurat - tema uhked klaasvidinad on meie poe nael.
Ja nagu juuresolevalt pildilt näha - ega Laurastki roosid mööda jookse :D

Täna oli selle aasta esimene hallahommik - need mõnusad roosikleidid aitavad külmale ja hallile vastu panna ning annavad sooja ka. Kohtumiseni ateljees!!!
KRAHVINNA KLEIDIKOLLEKTSIOON

Udusinine ja mereroosa

Vetehaldjate, merineitsite, näkkide ja muude taoliste tegelaste teema on mind pikka aega oma mütoloogia, juttude, uskumuste ja visuaaliga köitnud. Seekord õnnestus midagi taolises vaimus ka täiesti maisele olendile, armsale ja viguritega Annikile, julgele ja ilusale pruudile, selga sättida. Suured põhjatud sinised silmad, Lumivalgekese jume ja juuksed, mingi ulakas välk, mis sealt sinisest sügavusest üles vilksatab - ma pole päris kindel, kas ikka on näkk või inimene :D
Oma osa rõivastuses sai ka peigmees Rein - uhke vesti ja kaelasideme.

Juba esimene jutt teemal et milline peaks olema paari väljanägemine, tuli mul silma ette nii koloriit, tegumood kui kogu muu kupatus. Armastan selle kandi randu - nende vihmas, udus, liivas ja kivides on minu lapsepõlve värvid ja suved.
Materjalidest on kasutatud siidkreppi, puuvillapitsi, erinevaid tülle. Nagu mul kombeks - kõik materjalid on ise toonitud-värvitud.

Fotode autor on Elika Hunt, peaehe Sysimustalt, rannamaastik Käsmu kandis, pulmatort ka vastavast teemast kantud (kahjuks ei tea autorit).

Aitäh, Anniki ja Rein, selle toreda koostöö eest!!! 

Südamest õnne!!!

Maasikavahu Printsessi ootuses

Kesksuvi on käes. See on üks uhke suvi - kakskümmend pruuti!!! Pooled valmis, pooled ootel ja ka valmimas. Seda on päris palju, minu pisikese ateljee jõudluspiir hetkel.

Teeks väikese vahespurdi ja kokkuvõtte, milline on olnud konkurentsitult populaarsem mudel viimase aasta jooksul minu ateljees. Ja see asub järgneval pildil. Seda mudelit on küsitud praktiliselt iga päev - loomulikult ei lähe kõik küsimised ka töösse, aga huvi selle tegumoe vastu on olnud meeletu. Ja eks ta tuligi üks ilus kleit, see esimene, armsale Rimmale. Kõik järgmised on olnud justkui selle kleidi lapsed, natuke teistmoodi nii materjalilt, iseloomult, detailidelt... Aga see ääretult töömahukas ja ka materjalineelav (jah - nüüd, lugejad, hoidke  tooli servast kinni - tülli kogus ühte sellisesse kaunitari on vastavalt pruudi soovidele ca35-50m, ja seda võiks isegi rohkem olla) kleit on mulle armas, iga eksemplar omamoodi.

Samas panin just Fb-s ringi uidates tähele, et Nymf moestuudiost on samasugune, kohe ikka väga samasugune (koopia)kaunitar sel suvel välja tulnud. Tegin väikesed screen-prindid Sandra Palmi fotodest, et neid siin oma kleidiga võrrelda.
Kokkusattumus?
Ju siis võnked on õhus ja tüll hingel.

Samas on mu ateljees käimas tõeline pitsivahumöll ja tülli lainetused, suve teine pool toob endaga kaas veel päris mitu Kõrberoosi, Hullu Krahvinnat, Merineitsit. Ka Maasikavahu Printsess tuleb - on mida oodata!!!

Teinegi ülipopulaarne tegumood on saanud tuule tiibadesse - aga ootan ära ka mõned kaunite pruutide pildid, et siis ilu õigelt maitsestatuna serveerida.
Seni kuluvad mu tööpäevad endiselt pitsi ja tülli, siidi ja kääride seltsis. Ja heameel on tõdeda, et järgmise aasta tööplaan on ka juba ca veerandi minu jõudluse ulatuses täitunud.
Kleidile, kleidile, armsad Pruudid!!!