Tuesday, December 17, 2013

HALLISTE MUST ROOS


 eelnevalt...
MUSTA PIPRA JA HALLISTE LUGU



...kui see Juta sõnul paljulubav toorik oli ära kuivanud, alles siis hakkas enam-vähem selgeks saama, mida ta soovib et temast voolitakse.
Ma arvasin, et tean Kristit piisavalt, et esialgne kavand jääks lõplikuks. Tutkit!!!

Esialgne plaan oli teha ülipraktiline, soe, minimalistlik kehakate. Nagu mul viimasel ajal tavaks tahtsin teha omas stiilis appsaiklingut (trash to trend? upcicling? taaskasutus?) ja tarvitada villase kõrvale ära paar paari vanu musti teksaseid.
Sättisin tarvikud lauale rivisse, tegin lõike ja sooritasin juurdelõikuse pühaliku toimingu.




Esimeses proovis selgus, et Kristi on tegelikult nii miniatuurne, et  plaanitud volüüm tahtis teda enda alla matta. Märkisin ära detailide asukohad, tegin muud vajalikud parandused ja nagu tavaliselt, lasin kätel südamerahus käia ja täitsin esialgset plaani ülejäänud osades.
Teises proovis selgus, kui olin plaanitud teksadetailid mantli külge sättinud, et Kristi küljes on need kui sadul sea seljas :D  Ega me peegli ees seda kumbki ei öelnud, aga hiljem tuli välja, et olin vist kunde soove silmist lugenud. 
Siis jõudis kohale arusaamine, et nii suure tähelepanu üles kütnud projekt kisub vägisi võsa poole. Pidi kardinaalselt suunda muutma. Kui ma nägin laos musta, lopsakat roosipitsi, oli mul momentaalselt selge, et just selle järele nutab pooleli mantel ja kliendi peidus pool. No ja pits oli nii ilus, et ostsin selle kõik ära, nagu ma ikka teen, kui omale hädavajalikku aga harva liikvel olevat materjali näen.
Koju jõudes nokitsesin veel vastu ööd kõik valed jupid mantli küljest ära. Kohe parem sai.

Rohkem ma proovi ei teinud. Mulle oli väga selge, mida tuleb teha ja teinekord on nii, et lõpptulemus on arusaadav alles peale kõikide detailide paigaldamist. Ei tahtnud kundet pooleli tööga traumeerida ja riskisin aga tegin selle iluasja ühe soojaga valmis.

Valminud asja kohta võiks öelda - viktoriaanlik, gootilik, dramaatiline, romantiline... Selline siis ongi meie Kristi :D




Saturday, December 14, 2013

MASINKUDUMISE FÄNNIDELE

Ma olen masinkudumise-hull olnud juba...mmm...vähemalt 25 aastat. Brrr. Eksole :D
Igal juhul otsustasin, et viimane aeg on hakata pidama ka masinkudumist puudutavat avalikku blogi - selle sabas saan vastata küsimustele ja natuke nõu anda, kellel seda tarvis juhtub olema.

Igal juhul minu arusaamist mööda teeb masinkudumine õnnelikuks - seda illustreerib kunagi hiidammu netist leitud õnneliku masinkuduja pilt -


Panen siia esimese postituse lingi ka, et oleks hea tutvuda -  http://masinkudumine.blogspot.com/2013/12/masinkudumise-volu-ja-vagi.html

 Tervet blogi võib hakata lugema siit -
masinkudumine.blogspot.com

Kes on asjahuvilised, liituge listiga. Natuke värsketest töödest, natuke tehnikatest, natuke lõngadest...Eks vaatab, kuidas kujuneb.


Enne aga tahaks natuke masinkudumise mainest heietada.

Kuna ma olen tõesti pikka aega teemas sees olnud, siis olen kohanud igasuguseid põnevaid arvamusi masinkudumise kui tehnika kohta. Eriti levinud on arvamus, justkui masinkudumine polegi n.n. õige käsitöötehnika - täna lugesin Käsitööjuttude kommuunis FB-s eriti lustakat kirjeldust, kuidas käsitöökauge inimene masinkudumist adub - Viivi Saar ütleb - Arvatakse umbes nii, et vötan ühe lamba, topin masinasse ja kui omal kohvi joodud, siis kampsun ja sašlõkk ka valmis. Kui see nii lihtne vaid oleks! Kodused käsikudumismasinad on hoopis midagi muud kui tehaste tööstuslikud ja neid ei tasu segi ajada. - nõustun, olen tõepoolest pidanud kümneid kordi kirjeldama, kuidas KÄSIkudmismasin töötab, kui palju siis ikkagi sokipaar aega võtab, kui lähedal peaks kudumismasinale seisma, et see kasvõi ühe rea kudumist valmis teeks. Ja kas ikka masin koob ise. Või on äkitse ka inimest vaja :D

Teine vaatenurk, mida soovin luubi alla võtta, on arvamus - masinkoelised tooted on kõik ühte nägu, igavad, koledad, tuimad, ebamugavad jne.....No kas ikka on??? Tänase arutelu peale `leili minnes` hakkasin netis puistama kohalike tegijate kodulehti - teate, ma olen meeldivalt üllatunud. Ega ju kolleegide tegemistega ei jõua alati kursis olla - aga täna võtsin natuke aega ja viisin ennast veidi rohkem kurssi. KUI ILUSAID ASJU meie masinkudumise inimesed teevad!  Paljusid neid on mul au endalgi tunda, mõnda neist on olnud suur au õpetada. 

Toon näiteid - 

- säravad käsitööinimesed Külluslike Etnokudumite kaubamärgi taga - viivad edasi meie masinkudumise Grand Lady (Lembe Sihvre andis talle eelpoolmainitud teemas selle hurmava tiitli) Riina Tombergi traditsioonilist käekirja. 
https://www.facebook.com/kylluslikudkudumid 

 - Liina Viira kaubamärk Naiiv - sellega juhtus täna siuke lugu, et sooviks oma elamust ka teiega jagada :D ehk pole miskit uut siin päikse all :D

Karupüksid firmalt NaIIV                                                   .....JA MINU KAVANDID 1987.AASTAST


























selle peale võib vaid öelda, et head asjad on alati moes :D

....ok, kolasin netis edasi - ja leidsin lingi, mis oma uhke disaini poolest ei jää mitte kuidagi alla Gudrun Sjödeni, ühe mu lemmikdisaineri, toodangule - KAUNI kudumid

Loomulikult olen ülepea võlutud oma krahvinna kollektsioonist :D, see on mul hetkel veres ja hingel, uusi tooteid tuleb ja ideid on ka ootel -  
http://www.pinterest.com/mymlamymla/duchess-collection-by-lee-reinula/

Eks noid häid ja veel paremaid näiteid tooks veel, aga see siis esimese hooga. 
Ühesõnaga - masinkudumise positsioon, mille jalgealust on kehvakvaliteediliste, koledate, lohakalt teostatud või `ületoodetud` masinkoeproduktide poolt  usinalt õõnestatud - tahab uuesti väheke upitatud saada. Sest tehnika on lõpmatult huvitav, piiritute võimalustega ja - mis pole ka vähem oluline - KÄSITÖÖMAHUKAS. Sest ilma aeganõudva nokitsemiseta masina taga ei sünni ükski kaunis kudum. Masinkudum :D